Näitus "Pop ja psühhedeelia Eesti graafikas"

--NB! Näituse avamine 30.05 kell 17:00!! --


Osalevad kunstnikud: Marko Mäetamm, Kalev Mark Kostabi, Enno Hallek, Evi Tihemets, Illimar Paul, Leonhard Lapin

Kuraatorid: Marian Grau, Jan Leo Grau

Kui Lääne popkunst tärkas 1950-1960ndatel aastatel käsikäes majandusliku õitsenguga ning oli omamoodi kommentaariks kõikehõlmavale tarbimiskultuurile, siis siinne kontekst, milles kohaliku popkunsti sündi vaadelda, oli hoopis midagi muud. Palju on spekuleeritud, kas meie popkunstipuhang oli Lääne kunsti jäljendus või hoopis kohalik fenomen, mille juures võis tajuda popile omaseid ilminguid.

Warhol ja Lichtenstein võisid inspiratsiooni ammutada reklaamindusest, meediast, koomiksitest ja kaubandusest ning peegeldada oma aja vaimsust, kuid nõukogude perioodi mäletavad paljud kui suurt defitsiidiajastut, kus tarbimisbuumist mõistagi rääkida ei saa. Kui aga jätta kõrvale materiaalne maailm, ei olnud liiduriikide kõige lääneliku ja liberaalsema piiririigi kunstnikud muust maailmast just totaalselt isoleeritud. Käest-kätte liikusid piiri tagant soetatud ajakirjad, tarbiti Lääne muusikat ja kirjandust ning 1969. aastal tõi Lapin esmakordselt välismaalt kaasa Lucy Lippardi popkunsti käsitleva raamatu, mis kahtlemata paljude tema kaasaegsete loomingule mõju avaldas. Lapinit ongi peetud üheks Eesti popkunsti edendajaks ja maaletoojaks - koos ERKI disaini- ja arhitektuuritudengitega loodud legendaarne SOUP69 oli innustunud Lääne moodsast kunstist ning Warholi ikoonilise supipurgi sattumine kuulsale SOUP69 näituseplakatile ei olnud juhuslik valik.


Samal ajal toimus siinses graafikas tohutu eksperimentaalne pööre. Uus põlvkond hakkas segama erinevaid tehnikaid (söövitus, lito, sügavtrükk, siiditrükk jne) ja värve, et saavutada mitmekihilisemaid teoseid ning võõranduda varasemast must-valgest graafikast, mille aineseks oli peamisest maastiku või argise olustiku kujutamine. Varasem realistlik käsitluslaad asendus julgelt abstraktsete vormiotsingutega ning ka graafika enda arenevad võimalused peegeldusid hästi 1960-1970ndate kunstis, mida näitusel esindavad Leonhard Lapin, Evi Tihemets ja Illimar Paul. 1960-1970ndate graafikas võib kohata palju viiteid nii popile kui hipiajastule omasele psühhedeeliale – julgele värvidemängule ja eksperimentaalsusele. Kuigi vormilt võis selle aja kunst olla tõeliselt värvikas ja rõõmus, kohati ehk isegi naivistlik, siis teoste sisu võis endas peita teinekord ka poliitilisi noote ja süngemaid teemasid. Unustada ei tasuks, et mitte kogu eesti kunst pole loodud Eesti pinnal – sellest perioodist ei saa mainimata jätta ka Rootsi popkunsti isaks peetavat Enno Hallekit, väliseesti kunstnikku, kes suure põgenemislaine ja sõjasündmuste keerises noore poisina koos perega Rootsi elama asus.


Popkunsti teist lainet esindavad näitusel Marko Mäetamm ja Kalev Mark Kostabi. Mäetamme 1990ndatest pärit graafika peegeldab ühest küljest just seda varem kättesaamatut ja ihaldatud tarbimismaailma oma pahede ja rõõmudega. Teisalt aga viitavad Mäetamme graafilised lehed popkultuurile vastandunud hipiliikumisele, mida iseloomustab püüd materiaalsest maailmast kaugeneda. Meie kontekstis sulandusid pop ja hipilik psühhedeelia üheks tervikuks, sümboliseerides vabadust ja kaua ihaldatud piirideta maailma. Viiteid popkunstile leiab ka Kalev Mark Kostabi graafikast, kus on tsiteeritud nii autori enda 1990ndate loomingut kui ka popkunsti ühe ikoonilisemat suurkuju Roy Lichtensteini.

Näitus jääb avatuks Avangardi suvegaleriis (Supeluse 1) kuni 31. augustini.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Pärnu Linnavalitsus.

Also check out other Arts events in Parnu.