Neljapäeval, 23. oktoobrill kell 18 avaneb Hobusepea galeriis 𝗗𝗮𝗻𝗲𝗹 Ü𝗹𝗽𝗲𝗿𝗶 & 𝗛𝗲𝗱𝗶 𝗞𝘂𝗵𝗶 ühisnäitus „Ega sa siin Valgas Marki ei tea? 𝘓𝘶𝘨𝘶 𝘱𝘪𝘪𝘳𝘪𝘭𝘪𝘯𝘯𝘢𝘴𝘵“. Näitus jääb avatuks 16. novembrini.
„Mina vist seekord valima ei lähe, linn on muidugi ilusaid nägusi täis,” ütles vanem naine bussi ootavas seltskonnas. Kuigi teised nii resoluutset seisukohta ei väljendanud, paistis nende hoiak nonde nettide nägude vastu sarnane olevat. Ning nägusid oli tõesti palju. Näod varitsesid nii ühel kui ka teisel pool bussijaama, sealt edasi Maxima ja teiste poodide juures, aga Vabaduse tänaval ka mõne sootuks maha jäetud maja aknal või seinal, mida läbistab maapinnast katuse servani jäme pragu ning mistõttu näis, et kui näod pärast valimisi lahkuvad, ei hoia seda hoonet enam miski koos. Üks eriti suur ja tähtis ja kena nägu oli sätitud kunagise teenindusmaja seinale ning mõjus seal oma mitme korruse kõrguste mõõtmetega nagu tõeline gigant. Hiiglase vähem tähtsad parteikaaslased olid leidnud kohad mitmes reas, eksponeerituna kunagise kino Saluut seinal. Ning minnes sealt ükskõik mis suunas, võis veel näha palju mitmesuguseid ilusaid nägusid ning ka kõige ootamatumates kohtades. Linnas, kus tavaliselt on isegi bussipeatuste reklaamistendid tühjad, on taoline iludusvõistlus kahtlemata elevust tekitav vaatemäng ning selle mõju demokraatia jätkusuutlikkusele ei tasu alahinnata.
Aga hoolimata sellest, et näod valimiseelsel ajal püüavad tabada kogukonna kollektiivsete unistuste tuuma ning pakkuda parimat võimalikku tulevikku, käivad unistused ja tulevik mingit oma rada, millel pole ilusate nägudega midagi pistmist. Unistused on intiimsed ja salajased ning paikades, kus on vähegi midagi mäletada, on oluline ka nende vahekord mälestustega. Piirilinn asub mälestuste ja unistuste piiril. See on õrn ja habras koht, kus olla. See on võimalikkus, mis ei anna ühtki tagatist, see on teelolek, teadmata, kas pärale jõutakse ning kui isegi teatakse, kuhu teel ollakse, siis hoitakse seda nagu saladust südame sügavuses, mitte sõnades.
See näitus on fragment piirilinna loost, mida Danel Ülper ja Hedi Kuhi jutustavad maalide, mälestuste, unistuste ja artefaktide abil Lugu, millel pole selget algust ega lõppu ning millest meie käsutusse on antud vaid väike katke nagu napp inimelu aja lõputus kulgemises.
𝗗𝗮𝗻𝗲𝗹 Ü𝗹𝗽𝗲𝗿 (s 1998) on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas ning näitustel esinenud valdavalt maaliloominguga. Tema tööd ammutavad inspiratsiooni belle époque’i aja maalikunstist, lihtsatest hetkedest ja võluvatest ajatuna näivatest paikadest. Praegu elab ja tegutseb Valgas ning püüab tabada piiripealsuse müstilist olemust. Sellest aastast on ta Tartu Kunstnike Liidu liige.
𝗛𝗲𝗱𝗶 𝗞𝘂𝗵𝗶 (s 1998) on Kõrgema Kunstikooli Pallas maalieriala tudeng, kes on lõpetamas bakalaureuseõpinguid. Enne Pallast lõpetas ta Tartu Kunstikoolis dekoraatori eriala. Kuhi pälvis 2023. aastal Pallase maalikunsti stipendiumi, mille tulemusena valmis Tartu Kunstimajas tema isikunäitus „Jälle siin“. 2024. aastal osales ta duonäitusel „Pallase tüdrukud“ Tallinna Kunstiruumi galeriis koos Mari Frühlinguga. Samal aastal esines ka duonäitusel „Valga. Mälestused ja unistused“ Valga Kultuurikeskuses koos Danel Ülperiga.
Loomingus keskendub Kuhi argielule, kodulinna kujutamisele, metsikuse ja korra tasakaalule. Teda huvitavad ajaga tekkinud kulumise jäljed nii looduses, linnas kui ka inimestes. Tema maalidel põimuvad figuurid, loodusmotiivid ja linnapildid, luues mõtiskluse inimese ja tema elukeskkonna vahelistest sidemetest. Kuhi loob peamiselt akrüül- ja õlimaale, aga viljeleb ka joonistusi ja graafikat. Praegu keskendub ta Pallase lõputööle.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
/ / /
On Thursday, October 23 at 18.00 the exhibition „Wouldn’t You Happen to Know Mark Here in Valga? 𝘈 𝘚𝘵𝘰𝘳𝘺 𝘧𝘳𝘰𝘮 𝘉𝘰𝘳𝘥𝘦𝘳𝘵𝘰𝘸𝘯“ by 𝗗𝗮𝗻𝗲𝗹 Ü𝗹𝗽𝗲𝗿 & 𝗛𝗲𝗱𝗶 𝗞𝘂𝗵𝗶 will open at Hobusepea gallery. The exhibition will remain open until November 16, 2025.
“I don’t think I’ll be voting in this election. Nevertheless, the town is abounding in pretty faces,” said an older lady, standing with a group waiting for the bus. Though others didn’t express their views as firmly, their attitude toward those pleasing-to-the-eye faces seemed similar. And there were plenty of those faces. They lurked on either side of the bus station, by Maxima and other shops, and even on the windows and walls of completely abandoned houses on Vabaduse Street.
On one of the walls, a thick crack ran from the ground to the edge of the roof, and it seemed that once the faces disappeared after the election, nothing would hold the building together anymore. One particularly large, important, and handsome face was plastered on the wall of a former service building. With its multi-story height, the face towered over the town like a giant. The titan’s less significant party members had found residence on the wall of the former ‘Saluut’ cinema, displayed in several rows. And in every direction, even in the most unexpected places, countless ravishing faces could still be seen.
In a town where even the bus stop billboards are usually empty, such a beauty contest is undoubtedly an exciting spectacle—and one would be a fool to doubt its impact on the sustainability of democracy.
Despite the fact that, during the pre-election period, the faces try to capture the essence of the community's collective dreams and promise the best possible future, dreams and the future follow their own path—one that has nothing to do with pretty faces. Dreams are intimate and secretive, and in places where there is something to remember, their relationship with memories becomes especially significant.
The bordertown sits on the edge of memories and dreams. It is a delicate and fragile place to be—a possibility without guarantees, a journey without the certainty of arrival. And even if one knows where they are headed, the destination is kept secret in the depths of the heart, not spoken aloud.
This exhibition is a fragment of a bordertown’s story, told by Danel Ülper and Hedi Kuhi through paintings, memories, dreams, and artifacts. It is a story with no clear beginning or end—one of which we are given only a snippet, like a brief human life in the endless flow of time.
𝗗𝗮𝗻𝗲𝗹 Ü𝗹𝗽𝗲𝗿 (b. 1998) graduated from Pallas University of Applied Sciences and has primarily exhibited paintings. His work draws inspiration from Belle Époque-era art, everyday moments, and captivating, seemingly timeless places. He currently lives and works in Valga, where he continues to capture the arcane essence of the borderland. Since 2025, he has been a member of the Tartu Artists’ Union.
𝗛𝗲𝗱𝗶 𝗞𝘂𝗵𝗶 (b. 1998) is currently completing her bachelor’s degree in painting at Pallas University of Applied Sciences. Before enrolling at Pallas, she graduated from Tartu Art School with a specialization in decoration.
In 2023, Kuhi received the Pallas Painting Scholarship, which led to her solo exhibition Here Again at Tartu Art House. In 2024, she participated in the duo exhibition Pallas Girls at Tallinn Kunstiruum Gallery alongside Mari Frühling. That same year, she also took part in the duo exhibition Valga. Memories and Dreams at the Valga Cultural Centre with Danel Ülper.
Kuhi’s artistic practice centers on everyday life, depictions of her hometown, and the interplay between wildness and order. She is drawn to the traces of time and decay found in nature, the urban environment, and in people themselves. In her paintings, figures, natural motifs, and cityscapes intertwine to explore the relationship between humans and their surroundings.
She primarily works with acrylic and oil paints, but also engages in drawing and printmaking. Kuhi is currently focused on completing her graduation project at Pallas.
Exhibitions in Hobusepea gallery are supported by the Cultural Endowment of Estonia, the Estonian Ministry of Culture, and Liviko AS.
Also check out other Arts events in Tallinn, Exhibitions in Tallinn, Fine Arts events in Tallinn.
