Pööripäeva periood on iidselt olnud aeg, kus teha enda sees korrastus: tänada eelneva eest, teha kokkuvõtteid ning luua enda ellu tänuliku südamega uut. See on aeg, mis toob kaasa energeetilise puhastuse nii keha, meele, hinge kui vaimu tasandil ning annab võimaluse avada endas ligipääsu uutele (teadvus)tasanditele.
Nagu juba traditsiooniks saanud, tähistame pööripäeva Salajõe Pühamus. Orienteeruv ajakava (lõpuaeg u.21.00):
15.00 Kogunemine
15.30-17.00 Vaba tants
17.30-18.30 Ühislaulmine
19.00 Tuletseremoonia
Paralleelselt võimalus käia saunas.
Kohale võid tulla ka juba varem, et looduse toetusest osa saada.
Sündmus on alkoholi- ja meelemürkide vaba!
Võta kaasa: mõnusaks olemiseks pleed või tekk ning ühises jagamisringis nautimiseks kerge snäkk.
Energiavahetus: 35€. Kui võimalused ei kanna, kuid südamesoov on osaleda, anna sellest kindlasti teada, leiame lahenduse, kuidas energiad tasakaalu viia.
Oled südamest oodatud,
Ruumihoidjad:
- Eve Aurora on muusik, (muusika) looja ja lauluringide läbiviija
- Tarmo on vaimne praktik, meditatsioonide läbiviija, loodusmees, kanaldaja ja Salajõe Pühamu (endise nimega Salajõe Kommuuni) asutaja.
KOHALEJÕUDMISE JUHENDI‼️
Reinu, Salajõe küla, Lääne-Nigula vald
Sõita Linnamäelt Dirhami poole ja keerata sisse “Ingküla” bussipeatuse juurest. Edasi hoida paremale, sõita mööda erateed.
Google maps pin:
https://goo.gl/maps/3WUdw9YLoKFBWT4t8
Kui eksled teel, helista: 51915942 (Tarmo)
Rohkem lugemist pööripäeva kohta:
Sügisene pööripäev on aeg, kus valgus ja pimedus on täiuslikus tasakaalus ning see annab võimaluse ka meie sees erinevatesse elu valdkondadesse tasakaalu luua, eriliselt hästi sobib see oluliste suhete tervendamiseks. See on aeg, mil valmistame end ette elus ja teadvuses sügavuti minekuks.
Sügisene pööripäev, mis põhja poolkeral toimub septembris, tähistab elutarkust, armu ja hellust. See on aeg pakkuda maailmale oma südant, see avada ning olla valmis vaatama kõike toimuvat armastavalt ja mõistvalt, elutargalt. Hooajaline viljakoristamine väljendab sügises sisalduvat lõpetatust. Sügis on aeg, et olla enda ja teiste suhtes lahke ja heldekäeline, pakkuda lahkelt kõigile oma suurejoonelist hinge, jagada, anda, teiste eest hoolitseda, võimaldada vahendeid neile, kellel on vähem kui teistel. Sügis on suurepärane aeg teha ohverdusi ja pühitseda aasta eesmärke, oma lootusi, unistusi, kogu inimkonna heaolu.
Läbi aegade on inimesed kogunenud, et avaldada austust Päikesele võrdpäevsuse auks ja tähistada seda päeva eriliste tseremooniate, rituaalide ja kommetega. Muinaseestlaste traditsioonid sel päeval on olnud:
🍁Sügisesel pööripäeval on päev ja öö sama pikad. Ühtlasi tõuseb päike otse idas ja loojub otse läänes. Põhjapoolkeral tõuseb enne pööripäeva päike ja loojub põhja suunas ning pärast seda tõuseb ja loojub üha enam lõuna suunas.
🍁Enne pööripäeva pidi olema lõpetatud kõik viljalõikamised ja koristused ning töö liikus metsa. Seal koguti pähkleid, metsamarju (nagu pohlad ja jõhvikad), seeni ning tehti jahilkäike ja sügisest kalapüüki, kui vesi oli jahtunud. Selleks, et sellist tegevust saaks läbi viia, tuli ohverdusi tuua Metsaisale ja Metsaemale.
🍁Hommikul mindi pühadele allikatele, et tuua vett järgnevateks rituaalideks. Samuti külastati esivanemate hiisi või hilisemal ajal haudu, kus toimusid ohverdused ja peeti pidu. Metsaisa ja Metsaema olid tänulikud viljasaagi eest ning õnnistati nende toetust tulevikuks.
🍁Viljalõikusega jäeti hüvasti – lauale toodi igast viljast viimased pihud. Pärast seda ei tohtinud põllul kõrtki tõsta, sest usuti, et esivanemate hinged lähevad talveks viimastesse viljapeadesse. Viljapihud laotati lauale, nende peale pandi lina ja selle peale selleks päevaks valmistatud road ja puder. Keskpäeval võeti need viljapihud ja nendest tehti nukk, et anda järgmise aasta seemnetele talvel Väge ning õnnistada nukuga kevadist viljakasvu.
🍁Perekonna perenaine valas kõigile õlut, mõdu ja viina. Laual oli kõigil tatra- või läätsepuder, metsamarjad, seened, soolaoad ja herned. Perenaine palus Metsaisa ja Metsaema toetust pere metsaskäimistel ja kalapüügil, nagu ikka.
🍁Peoliste söögi-jooginautimise järel mindi külakogunemisele kultusplatsile või pidustustele. Mõnikord võis pidu toimuda ka väiksemas seltskonnas, kuid üldiselt oli pööripäev ikkagi lõikuse lõpetamiseks korraldatud pidu.
🍁Sügisene pööripäev oli pühendatud metsajumalatele, kuid ohverduste puhul ei olnud vaja kedagi tappa. Piisas looma või enda parema kõrva tilgutamisest ohvrikannu, et see muutuks pühaks. Vanematel aegadel olid aga tavaks suuremad ohverdused.
🍁Lõkked, pidustused ja tantsimine moodustasid tähtsa osa pööripäeva tavadest. Isegi kristlikul ajal viskasid külaelanikud ohverdatud loomade luid leekidesse (see oli üle Põhja-Euroopa levinud traditsioon ja sellest pärineb ka ingliskeelne sõna bonfire ← bone fire “luude tuli”). Põlema jäeti vaid üks keskne lõke, ja iga perekond süütas oma tõrviku ühisest leegist, sidudes kõik külapered omavahel kokku.
|
